Looduslike taimede hulgast tasub otsida nii vitamiinilisa kui ka hõrke palasid.

Tekst : Mari Laane

Meie esivanemad on oma koduks valinud Maa ühe kõige taimerikkamatest paikadest. Siin kasvab lõputu hulk toiduks, kehakatteks, kütteks ja raviks sobivaid taimi. Juba aastatuhandeid tagasi õpiti neid kasutama. Veel paarisaja aastat eest tundis eestlane eksimatult ära umbes 300 kohalikku taime, söögiks koguti neid loodusest sadakond. Ent mida eurooplasemaks me saime, seda enam võõrdusime oma korilaskultuuril põhinevast eluviisist.

Selle asemel, et valida kohalikest toidutaimedest välja parema maitsega ja saagikamaid, peame nüüd oma kliimaga lõpmatut võitlust, relvastudes kasvuhoonete, lavade, kiletunnelite ja kattemattide järjest keerukamaks muutuva tehnoloogiaga. Vägisi võõrasse keskkonda kasvama pandud ja saagikusele orienteeritud lõunamaised kultuurtaimed aga minetavad aretustöös oma loomulikud kaitsemehhanismid. Meie jaheda lühikese suvega põhjamaises kliimas jäävad nad nõrgaks ega suuda võidelda kahjurite ja haigustega. Appivõetud keemiatööstuse rikkaliku arsenali jäägid salvestuvad pinnases ja  meie organismis.

Kutsun kõiki neid, keda selline asjakäik parasjagu kummastab, lähemalt uurima meie esivanemate toidulauda. Võtaks õige sammu tagasi ja vaataks üle õla!

Loodustaimed eraldi peenrasse

Väikeses aias on ohtlik loodustaimi kultuursortidega segada, sest esimesed külvavad end ise, nad tunnevad end aia peremeestena ja neid tuleb vaos hoida. Võid aga teha loodustaimedele eraldi peenra, kus mõned kõrgemad taimed, näiteks kikkaputked, võtavad juhttaime rolli, nende ümber kasvavad ja annavad saaki punased hanemaltsad ja õrnade valgete õitega köömned.  

Päikesepaistes võiks pinna katta raudrohu, mets-harakputke ja teelehega, sekka võilillesaareke, mis pleegitamiseks kevadel kinni kaetakse. Varjulises kohas levib kiiresti jänesekapsas, maajalg ja naat. Istuta peenra eesäärde merikapsa võimas hekk, kust mai algul üle ühe taime matti võtta. Kui sa pole just kohalike loodustaimede ortodoks, võiksid peenrasse lisada rabarberit, lehtpeeti, rooskapsast või muid vastupidavaid ja kauneid köögivilju.

Ainult nopi!

Kõrvenõges Utrica dioica

on meie söödavatest taimedest kõige toitvam. Värske nõges sisaldab 15 % viinamarjasuhkrut, 5,5 % valku, 0,6 % rasva ning rekordilisel määral (2,3 %) mineraale, millest tähtsaimad on raud, kaalium, kaltsium, magneesium. Rikkalikult pakub nõges C-, B-, A- ja E-vitamiini. Nõges on sama toitev kui kartul, porgandist kaks ja spinatist kolm korda toitvam.

Nõgesel on oluline koht ravitoidus, ta tugevdab verd, parandab kopsuhaigusi ja vähendab sisemiste verejooksude ohtu. Varakevadel nopi kuni 10 cm kõrgusi võrseid. Pese need külmas vees, karvaste ja krobeliste lehtede vahel on palju liiva, mis võib hamba all ragisema hakata. Keeda nõgest 1-5 minutit, haki peeneks ning lisa salatisse, suppi, hautisse. Tal on puhas hapukas maitse, meeldivam kui hapuoblikal.

Kõige õigem on keeta vanavanaema kombel nõgesesuppi, siis ei lähe mineraaliderikas leem kaduma.

Vali aia tagant välja tihe, suurte lehtede ja sirge kõrge varrega nõges ning istuta peenrasse nagu piparmünt: laota jämedad juured peenral laiali ja kata mõnesentimeetrise mullakihiga. Sügisel multši nõgesepeenar paksult koorepuru või õlehakkega, et vihm noori võrseid varakevadel mullaseks ei pritsiks.

Lõika ühest juurejupist kasvanud võrsetelt 3-5 korda saaki ja jäta siis taim jõudu koguma. Enne õitsemist lõika nõgesel ladvad maha, et ta end umbrohuna laiali ei külvaks. Nõgese varrest saab läikivvalget siidist kiudu, millest vanasti tehti suviseid kirikuriideid. Soomlastel on nõgesekiu kasvatamise ja töötlemise tehnoloogia ellu äratatud ja käsitöökodades müüakse nõgesesärkegi.

Harilik naat Aegopodium podagraria

oli vanades taluaedades väärt toidutaim. Ükski korralik perenaine ei vedanud selle lopsakaid lehti käruga komposti. Varakevadel tärkavad lehed on vitamiinirikkad, maitse on küll omapärane, kuid meenutab veidi lehtsalatit, kahjulikke kõrvalmõjusid ei ole me esivanemad aastatuhandete jooksul täheldanud.

Harilik naat kasvab igasuguses mullas ja valgusrežiimis iseenesest ja ülemääragi. Nopi mahlaseid noori lehti, mis pole end veel laiali sirutanud, ja haki salatisse või sega vokkpannil köögiviljadega. Kui taime õitsema ei lasta ja suuremad lehed pidevalt ära lõigatakse, jätkub salatit kesksuveni. Naati võib süüa segasalatis koos keedetud nõgese, värske hanemaltsa ja valge iminõgesega. Naadist keedeti vanasti suppi ja teda hautati piimas. Toitev ja kasulik, muidu käes, aga meie ei söö!

Naadi valgekirjude lehtedega sort 'Variegata' on ilus ja söödav.

edasi ...